kolmapäev, juuli 11, 2007

Story about a Teapot


Selle suurepärase loo leidsin ma Cherish the Home blogist.

Kord elas abielupaar, kellele meeldis käia Inglismaal ilusates poodides. Neile mõlemaile meeldis antiik ja eriti teepotid. See oli nende 25-s pulmaaastapäev!

Ühel päeval nägid nad ühes kaunis poekeses ilusat teepotti. Nad ütlesid, "Kas ma saaksime seda näha? Me ei ole mitte kunagi nii ilusat eepotti varem kohanud!"

Ja siis kui müüja neile selle ulatas, hakkas järsku teepott kõnelema. "Te ei mõista" ütles see, "ma ei ole alati olnud teepott. Oli aeg kui ma olin punane ja savi. Mu isand võttis mu ja rullis mind ja patsutas mind üle ja jälle üle ja ma karjusin "lase mul olla", kuid ta ainult naeratas "Mitte veel"".

"Siis mind pandi keerlevale rattale" lausus teepott, "ja järsku ma muudkui keerlesin ja keerlsin ja keerlesin. "Lõpeta! Ma muutun uimaseks!" ma karjusin. Aga isand ainult noogutas ja ütles, "Mitte veel".

Seejärel pani ta mind ahju. Ma polnud kunagi niisugust kuumust tundnud. Ma mõtlesin, miks ta tahab mind põletada ja ma karjusin ja koputasin uksele. Ma võisin teda näha läbi avause ja lugeda tema huulilt kui ta raputas pead ning ütles, "Mitte veel".

Lõpuks uks avanes, ta pani mind riiulile, ja ma hakkasin jahtuma. "Nii on parem", ma ütlesin. Ja ta pintseldas ja maalis mind üle. Aurud olid jubedad. Ma arvasin, et ma lämbun. "Lõpeta, lõpeta!", ma nutsin. Tema ainult noogutas "Mitte veel".

Ja järsku pani ta mind tagasi ahju, aga mitte sellisesse nagu esimene ahi oli. See oli kaks korda nii kuum ja ma teadsin, et ma lämbun. Ma anusin. Ma palusin. Ma karjusin. Ma nutsin. Kogu see aeg ma võisin näha teda läbi avause noogutamas oma pead öeldes, "Mitte veel".

Siis ma teadsin, et seal pole mingit lootust. Ma ei tuleks sellest välja. Ma olin valmis alla andma. Aga uks avanes ja ta võttis mind välja ja asetas riiulile. Tund aega hiljem ta andis mulle peegli ja ütles, "Vaata ennast". Ja ma vaatasin. Ma ütlesin, "See ei ole mina, see ei saa olla mina. See on ilus. Mina olen ilus."

"Ma tahan, et sa jätaksid siis meelde", ütles ta" et ma tean, et on valus olla rullitud ja patsutatud, aga kui ma oleksin su omepäi jätnud, oleksid sa ära kuivanud.

ma tean, et ratta peal keerlemine muutis sind uimaseks, kuid kui ma oleskin lõpetanud, oleksid sa pudiseks muutunud. Ma tean, et ahjus oli valus ja palav ja ebameeldiv olla, aga kui ma ei oleks pannud sind sinna, sa oleksid murdunud.

ma tean, et aurud olid jubedad kui ma pintseldasin ja maalisin sind üle, kuid kui ma ei oleks seda teinud, ei oleks sa kunagi muutunud tugevaks; sul ei oleks olnud mingeid värve oma elus. Ja kui ma ei oleks pannud sind tagasi teise ahju, ei oleks sa kaua vastu pidanud, kuna su tugevus ei oleks kaua pidanud. Nüüd oled sa lõpetatud toode. Sa oled see, mida ma silmas pidasin, kui ma alguses sinuga alustasin."

Loo moraal:
Jumal teab mida Ta teeb (meie kõigi jaoks). Tema on Pottsepp, ja meie oleme Tema savi. Ta voolib ja valmistab meid, nii et me võiksime olla tehtud veatuks loometööks, et täita Tema head, meeldivat ja täislikku tahet.


"..... Kas ütleb savi oma vormijale:"Mis sa teed?" ja su töö:"Tal ei ole käsi!"?"~Isaiah 45:9~



Sildid:


posted by Hedi @ 8:13 AM   1 comments